Riho võtab taas sõna ja seekord otsustas vanameister rääkida meile lähiajaloo olulisematest sündmustest ja sellest kuidas ta endale naise leidis , lisaks miks inglismaa EURO 2020 finaalis kaotas ning mis on igavese õnne saladus.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kunagi võttis mind endale meheks Peipsi äärest pärit naine. Pärast seda vahetus aastatuhat, varisesid WTC tornid, Jaan Kirsipuu kandis TdF-il liidrisärki, Eesti liitus EU ja Nato-ga, Britid tegid Brexiti ja karistuseks ei antud neile Euroopa meistri tiitlit jalgpallis. Ja see ei ole veel kõik. Peipsi ääres korraldatakse Rally Estonia, ehk autoralli maailmameistrivõistluste Eesti etapi neli kiiruskatset. Peipsiääre etapi start antaksegi ämma majast ca 15 km kauguselt. Ehk siis rattaga kohale minnes saab soojaks sõidetud. Tegin Stravasse kiiruskatset SS10/14 Peipsiääre sisaldava ringi, laadisin selle kompuutrisse ja sõit võis alata.
Pärast starti on esimene korralik keerutamine Selgise liivakarjääris, mis lõppes korraliku trampliiniga. Mina oma Cannondale Topstone Carbonil kahjuks rattaid maast lahti ei saanud. Tõenäoliselt oli kiirus veidi napp.
Metsade vahelised teed olid kitsad ja puude oksad moodustasid korraliku tunneli. Ma arvan, et kohati võib piloot sõita kinnisilmi kaardilugeja juhiste järgi. Juhi pilk ulatub auto kiirust arvestades ainult sekundi või kahe kaugusele. Minu kaardilugejaks oli Wahoo Element Roam. Üks silm jälgis rada ja teine kaarti. Õnneks oli ka rajamärgistus täitsa OK. Teede ääred olid juba erinevate silitde, postide, lintidega ja isegi tribüünidega tähistatud. Ei puudunud ka ratturitele tuttavad elemendid – palgid. Tõenäoliselt ei olnud need kraavide äärtesse üle hüppamiseks paigutatud.
Katse teine pool viis põldude vahelisi teid mööda Nõvale. Mitte surfiparadiisi vaid ikka Peipsi ääres asuvale Nõvale. Seal oli mitu ägedat tagasipööret, kiireid kurve ja sirgeid lõike kuni finišini Palal.
Korraldustiim oli varem suht kehvas korras olevad metsateede ülikorralikeks kruusakateks teinud. Ratta all olevad FFWD Tyro jooksud ja tubeless rehvidel oli sellistel lõikudel tööd suht vähe. Sõit toimus peaaegu nagu mööda asfalti. Varem piisavalt korras olevad teed olid nagu kruusakad ikka – kivised ja kohati treppis. Siin oli Topstone Carboni Kingpin tagavedrustus, tubeless rehvid ja kerged jooksud olid siin suureks abiks. Kruusakas ehk gravel bike laiendab märgatavalt trenniks kasutatavate teede võrgustikku. Maantee rattaga ei oleks ma kiiruskatset läbinud. Tulemuseks oleks tõenäoliselt olnud DNF. Maastiku rattaga ei oleks viitsinud mööda kruusateid kulgeda. Tulemuseks DNS. Graveliga – mission completed.
Tervitades, vanameister Riho.
