Sügisel on järjest mitu väga olulist rattaüritust. Üks neist on Tartu Rattamaraton. Mõni kirtsutab küll liiga lihtsa raja peale nina, aga keerulisema raja puhul ei mahu tuhanded startijad sinna ära. Ladus korraldus, esimese otsa jaoks lihtne, aga ülejäänute jaoks väljakutsid esitav rada toob rattaspordi juurde uusi huvilisi. Ka minu teine tulemine ratturina sai alguse 2002 aasta TRM-st.
Käesoleva aasta stardieelsel nädalal läksin läbi Hobispordi kontorist, et täiendada oma geelivarusid TRM-ks ja H100ks. Olen viimastel aastatel kasutanud vedelaid Borni Super Liquid geele (mündi-laimi – minu lemmik😊) või Nutrendi Endurosnacke. Kahjuks neid kontoris ei olnud. Selle aasta Eestikatel oma masinaklassis pea igas distsipliinis medaleid toonud proffessionaalne Hobisportlane isand Kull tegi mulle kohe selgeks, et kui ma samamoodi jätkan, jäängi neljandatele (või kehvematele) kohtadele sõitma. Kogu progressiivne ratturite (jt kestvusalade) pere konsumeerib pikemate sõitude ajal Maurten tooteid. No näiteks Tema Ise. Roglič. Ja paljud teised. Maurten Drink Mixiga ei pea geele kasutama. Põhimõtteliselt Sa jood geelid endale sisse. Ega Kull valida ei andnud. Ja ega ma teisi valikuid ei soovinud ka. Avantüürid mulle meeldivad. Katsetame uusi aineid kohe võistlussituatsioonis! (seda väga ei soovita teha, enne võistlust võiks ikka ära proovida. toimetus)
Tänavune rada tõotas tulla kuiv ja kiire ning ma otsustasin graveli kasuks. Cannondale Topstone Carbon + Fast Forward Tyro on sellisele rajale paras komplekt. Kiire ja hea geomeetriaga ratas, Kingpin mikrotagaamort, karbonjooksud ja Maurteni spodijook lõid kõik eeldused poodiumile sõita. Tundus vormistamise küsimus. Tegin laupäeval veel lühema trenni. Harjutasin finišis käte taevapoole tõstmist ja šefil sammul poodiumile kõndimist. Kõik oli kontrolli all.
Riho Matu TP-st läbi kihutamas
Pühapäeva hommikul ärkasin tiba hilja. Olin plaaninud parkida auto Elva Ja Otepää vahele, et saaks enne starti ca 10 km soojaks sõita. Selle asemel lendasin Otepääle. Soojenduseks jooksin numbrite järgi ja auto juurde tagasi. Kähku sõiduriided selga, ratas autost välja ning ... WTF!!! Esirehv on täitsa tühi. (Onu Rihol on emapiimaga sisse imetud oskus alati oma rehvid ära lõhkuda, isegi kui need asuvad pargitud autos. toimetus). Sisuliselt vaakumis. Stardini oli napid 20min. Pikalt mõelda ei saanud. Max rõhk sisse ja stardikoridori poole. Eks näis kaua rehv kestab.
Kui pauk käis, hakkasin siis tegema. Peale 10 min sõitu mekkisin esimest korda Maurteni jooki. Esimene punnsuutäis tundus päris magus kissell. Tekkis kahtlus, et kas ma nii magusa joogiga lõpuni vastu pean või vajan vahepeal kiluleiba.
Esimesse TP-sse jõudes tundsin, et olen soojaks saanud. Kuna esirehv tunda ei andnud, siis selle peale ma ei mõelnud. Meegastesse jõudes saime kätte suurema pundi. Pärast seda keerasime kruusalt põllu ja metsateedele ning ma hakkasin graveliga grupis vaikselt tahapoole vajuma. Ka esirehv hakkas vaikselt pehmemaks muutima. Sealt edasi ma sättisin üha rohkem raskust tagaratta peale. Kuna TP-des olin kord ühes, kord teises pundis ja rehv tühjened suht aeglaselt, siis pitstoppi ei teinud. Graveliga sõit oli väsitanud ka käed päris ära ja kartsin, et ei jaksa pumbata.
Kui Maurteni joogi esimene sõõm oli pehmelt öeldes keskmisest magusam, siis edasise sõidu ajal magus mekk mind enam ei häirinud. Tundub, et sobis mulle. Lõpus jäi pool pudelit jooki alles. Kahtlustan, et vähese joogitarbimise taha jäi ka poodium. Oma vanuseklassis olin kuues😊. Hetkel tundub, et geelidega ma rajal rohkem jahmerdada ei viitsi. Punnis taskud, kleepuvad sõrmed ja taskud täis prügi on minevik. Kuni järgmise huvitava produktini.
Sellel nädalavahetusel tuleb veel üks oluline rattaüritus. H100-l näeme!
