Maastikurattaga võib sõita ka mööda tuhateid ja saepururadasid. Sinna oleks Kolmapäevakute radasid teha imelihtne. Harku, Nõmme, Pirita jne on tervisespordi radu täis. Pane aga märgid välja, tõmba stardijoon maha ja võidusõit võib alata.
Aga korraliku maastikurattaga on iga meeter mööda siledat teed patt, mille eest pimedal keskajal oleks fundamentalist mtb-istid rajameistri koos nõidadega grillile saatnud. Eriti karmidel juhtudel oleks see rajameister Triatlonile saadetud. Ma ei tea kumma tee oleks mina oleks valinud ja ma ei tea, kas Jeanne d´Arci õnneks või õnnetuseks jäi maailma esimese triatlonini 543 aastat. Aga ma tean, et tuleriit lõpetab piinad kiirelt. Triatlon kestab eriti keskmise maastikuratturi jaoks vähemalt pool ööpäeva.
Aga aitab Triatleetide ja maastikuratturite vahelisest aasimisest. Ei tapa mitte spordiala või distants vaid tempo mille valid. Seda nii maatikuratturi puhul Triatlonil kui Triatleedi puhul maastikuratta võistlusel.
Kuidas siis tekiuvad metsa uued rajad?
Mingi idee raja osas on üldjuhul enne metsa minekut olemas. Selleks, et uut lõiku tehes rajalt vajalikul hetkel võpsikusse sisse murda ja soovitud kohta välja jõuda on tänapäeval abimeheks GPS kompuutrid, mille ekraanilt saad vaadata ja millises suunas pead lenksu keerama. 2003 aastal kui Kolmapäevakute eelkäija VC.ee Cup alustas, oli abimeheks tehnika viimane sõna Polar 625 kell, millest sai õhtul kodus tracki arvutisse laadida ja vaadata, kus kohas ma rukkisse panin. Järgmisel päeval läksid metsa tagasi, ja proovisid õiges suunas edasi liikuda.
Kui rada on maha joonistatud, maaomanikud välja selgitatud ja neilt kooskõlastused saadud, Politseist avaliku ürituse luba saadud, KOV-i kogu paberimajandus esitatud ja positiivne vastus saadud võib metsa minna. Seal ootavad niitmine, rajale kasvanud võpsiku eemaldamine ja rajale langenud puudest läbi-, mööda- või ülesõitude organiseerima. Hobispordis on küll rikkalik jalgrattaspordi juures vajalik tööriistade valik, aga aegajalt leian end mõtte juurest tööriistade valikut laiendada. Radu ette valmistades läheb ju veel vaja trimmerit, võsalõikurit, kettsaagi, tiigersaagi, akutrelli, kirvest, kiini, labidat, oksakääre jnejne.
Kui mõne raja põhi on juba valmis ja sisse sõidetud, siis on aegajalt põnev igavamaid kohti tuunida. Ehk siis metsa uusi paunasid joonistada. Kui mõelda nt Kolmapäevakute Randvere ja Rohuneeme etappide 15 aasta taguste ja tänaste radade peale, siis põhiplaanilt on nad väga sarnased, aga nn tuhateid on 5x vähem ja singleid kamaluga juures. 15 aastat tagasi sõideti 3-4 ringi sama ajaga mis täna 2 ringi.
Võistlustel ja treeningul kannab norm rattur alati kaasas ellujäämiskomplekti: vahtu/sisekummi/heebleid, multitöötiista ja pumpa. Pikematel seiklustel võib kaasa haarata veel üks või teine rehvi paranduskomplekt ja ketilukk. Minul on ellujäämis paunas veel 4 nipukat, mille (+ veidi halli teipi) abil suudaks MacGyver Azovstali tehase taastada.
Pikemal paunal võta lisaks tööriistadele kaasa ka spordijooki ja mõni batoon. Metsas uusi radu avastades võib juhtuda nii mõndagi. Legend räägib kodanikust (rattaringkondades tuntud tegelane, nimi toimetusel teada), kes ühel hilissügisesel seikusel otsis lume alt jänesekapsaid, et eluga metsast välja saada.
Loodan, et Sinu seiklused lähevad lihtsamalt ja kohtume Kolmapäevakutel!
