Kaks nädalat tagasi maadlesin Haanja 100-l tagakäiguvahetaja trossi kinnitusega. Asjaga, mida ei olnud minuga juhtunud viimase 45 aasta jooksul, kui olen sõitnud tagumist käiguvahetajat omavate ratastega.
Statistikaameti andmetel võiks järgmine sarnane juhus minuga aset leida aastal 2067 Haanja100-l. Olen siis võistlusklassis M100 ja plaanin vaatamata võimalikule tehnilisele viperusele oma vanuseklassis (Ivar, selleks ajaks on ju M100 ka olemas😊?) esisaja sisse tulla.
Eelmisel nädalavahetusel osalesin CX sarja Elva etapil. Teine distsipliin, teine ratas. Enne võistlust tavapärane tehniline kontoll. Rehvid peavad, käigud käivad, kuskilt midagi ei logise ega kolise. Enne starti õiged rõhud rehvi sisse ja rajale.
Viimase suve militaartreeningud ja nädal varem tehtud mahutreening H100-l olid minu loomupärasest SloMo stardikiirendusest teravamad nukid küll maha lihvinud, aga esimese ringi püsisin omasugustega enamvähem sarnases tempos. Teine ring tõmbas hinge kinni. Kolmanda alguses tegin kiire taastumise. Südamestimulaator saavutas mõistliku rütmi ja aeg oli hoogu juurde panna.
Ott Kiivikas näitab head füüsilist vormi mida onu Riho jalgadel pakkuda ei ole
Enne peldikutõusu vahetasin käike üles ja Dejavu nädal varem juhtunuga – käigud vahetusid hoopis alla. Ja üles enam ei tulnudki. Ca kolmandik ringist oli veel sõita. Kangutasin kuidagi ringi lõpuni ja stardi/finiši joonel sain tehnilist abi. Etapi peakorraldaja Caspar Austa (1000 tänu Sulle!) pingutas trossi ära ning keeras korralikult kinni. Kimasin lõpuni, aga hinge jäi närima – kuidas sai selline asi juhtuda erinevate ratastega 2 korda järjest?
Kodu poole sõites ei saanud ikka lahti mõttest – mis põhjustas sellised anomaaliad?
Riho - powered by Moonika
Kas suvistel deputiniseerimistreeningute käigus püssikandmisharjutustega arendatud paranormaalselt tugevad käed, millega käike vahetades katkevad terastrossid? Kui jah, siis siit soovitus Kiivikale. Või liitus temagi Kaitseliiduga just sooviga käterammu kasvatada?
Teise võimalusena võib olla mängus minu viimasel ajal tekkinud salasuhe ja sellest tekkinud üleloomulik energia? Äkki ammutan ma jõudu tulistest tunnetest? Moonika vastu. Olen püüdnud neid tundeid küll maha suruda, leeki lämmatada, perutavaid emotsioone taltsutada. Aga miski ei aita. Alati kui ma Sealt mööda sõidan, teen peatuse. Mõni kord naudin pikemalt. Aegamisi. Ennast tagasi hoides. Lõppu edasi lükates. Teine kord on aega vähe ja teen seda näljase looma kombel. Ennast unustavalt ja kiirustades.
Onu Riho väljalaske kollektrorit presenteerimas
Nii enne H100-t kui Elva CX-i andsin ma oma kiusatusele voli ja nautisin täiega. Moonikat. Võib olla on tõesti jõu ja energia läteteks see metsik kirg?
Mis on ohjeldamatu ürgjõu ammendamatu allikas? Kas viha (putinismi vastu) või armastus? Moonika vastu.
Mis siis ikka. Tegin katste Bike Fanatics Keila CX-l. Viimsist Keilase sõites ma Tikupoisist ei möödu ja maailma parimat moonisaia ehk Moonikat ei söö. Välistame ühe variandi.
Bike Fanatics Kelia CX. Start. Cannondale Topstone Carbon - FFWD Tyro – Sxhwalbe X One kombo töötab ideaalselt. BTW, samal ajal saavutas Gert Kivistik Cannondale ratta ja FFWD jooksudega Graveli MM-l kõvas konkurentsis tubli 19nda koha.
Ja lülitame reportaaži Itaaliast tagasi Keila Tankimäele.
Onu Riho moonisaiu jahtimas
Käiguvahetus toimib perfektselt ka kõige keerulisematel momentidel. Finiš! Äärepealt oleks ära võitnud. Kui osad ei oleks kiiremini sõitnud. Aga tühja sellest. Olen uue teadmise võrra rikkam. Metsikut jõudu ei anna mitte sõda, vaid armastus. Moonikas Tikupoisist. Kahjuks küll ainult kätesse ja jõulised käiguvahetused lõhuvad käikari trosse.
Asun nüüd nuputama, kuidas Tikiupoisi moonisaiast ammutatud power käte aseme jalgadesse suunata.
Stay tuned.
Pilte tegi Diana Unt
Võetud Keila CX ametlikust galeriist.
